Hernes "Boogie" (200,0 g)

* Hooldus, kastmine ja pealtväetamine.
Hernes on nõudlik niiskuse suhtes, eriti seemnete idanemise perioodil, samuti on hernes valgust armastav. Vajab mullast suures koguses toiteelemente. Eriti vajab ta fosfor- ja kaaliumväetisi. Lämmastikväetisi kasutatakse vaid muldadel, mis on lämmastikuvaesed. Hernes ei vaja orgaanilist väetist. Teda soovitatakse kasvatada teisel aastal peale orgaanikaga väetamist. Peale fosfor- ja lämmastikväetiste, mida viiakse mulda mulla ettevalmistamise ajal, või vahetult peale külvi, praktiseeritakse pealtväetamist ka vegetatsiooni perioodil (arvestusega 5 g lämmastikku 1m2-le). Rohkem lämmastikväetisi ei anta. Lämmastikuliig kutsub esile rohelise massi liigse arengu ja saagi hilinemise.
Tähelepanu! Hernes vajab magneesiumi, pidage seda meeles mineraalväetiste valikul. Mullareaktsioon peab olema neutraalne või kergelt leeliseline. Kui muld vajab lupjamist, tehakse seda eelneval aastal. Seemned hakkavad idanema temperatuuril +1+6°C. Optimaalne seemnete idanemistemperatuur on +18°C. Sõltuvalt temperatuurist ilmuvad tõusmed 5-15 päeva pärast. Kõige paremini areneb hernes temperatuuril +15+20°C.
Tõusmed taluvad lühiajalist külma kuni -6°C. Rohked suvised sademed on tema arengule soodsad. Kuid rasketel, kehva drenaaþiga muldadel, kõrge pinnavee ja liigniiskuse korral hernes kolletub, ning juuresüsteem võib hukkuda. Taimed haigestuvad seenhaigustesse. Kui hernes on kasvanud umbes 15 cm kõrguseks, mullatakse teda. See tõstab taime vastupidavust lamandumisele. Peale selle hävitab muldamine umbrohud. "Vöönditena" külvamise korral mullatakse vaid iga rea ühte poolt, painutades taimi nii, et nad toetaksid üksteist vastastikku. Mulda kobestatakse pidevalt. Kuni õitsemise alguseni ei vaja hernes kastmist. Nõudlus vee järele tõuseb järsult siis, kui viljad hakkavad moodustuma. Herne valmimise ajal tuleb teda kasta kaks korda (20l 1m2-le). Vihmutamine enne õitsemist ja õitsemise ajal pikendab õitsemist. Sellega pikeneb ka saagi korjamise aeg. Herneid toetatakse, et nad ei vajuks maha. Kuid see pole hädavajalik, sest uued sordid on küllaltki madalad (65-80 cm) ja ülessidumist ei vaja.

Saagi koristamine. 
Hernes kuulub varajaste köögiviljakultuuride hulka. Saagikoristust alustatakse juuni lõpus - juuli alguses. Lüdimissortide saaki hakatakse korjama siis, kui tera kaunas on saavutanud maksimaalse suuruse ja on välja kujunenud mahlased ja rohelised poolmed, mille pealispinnal pole võrku. Kui poolmetele ilmub valkjas võrk, on see märk sellest, et hernes on üleküpsenud. Suhkruherneste kaunad korjatakse siis, kui nad on rohelised, lamedad, lihakad, õrnad ja mahlased, valmimata seemnetega.
Nii lüdimis,- kui ka suhkruherneste kaunu korjatakse hooaja jooksul korduvalt, vastavalt valmimisele. Saagikus on keskmiselt 1-1,5 kg 1m2-lt. Kaunad tuleb korjata ettevaatlikult. Saaki korjatakse iga kolme päeva tagant.
Parim aeg kaunade korjamiseks on varahommik, kuna palava ilmaga närbuvad nad kiiresti. Roheline hernes säilib kaunas 10-12 tundi, väljavõetuna aga 3-4 tundi, peale mida muutub tärkliserohkeks ja vähemagusaks. Selle aja möödudes realiseerimata herned tuleb kas kuivatada või konserveerida. Valides õigeid sorte ja tehes korduskülve võib värskeid herneid korjata hooaja jooksul 90-100 päeva.